Polüloogiline väekõnelemine
(Agu Vissel. 11.dets.2021)
2021 aasta augustis vornistasin "Uma Leht" jaoks väekõnelemise teemal
mõtte: https://umaleht.ee/article/toruplatsi-platoni-akadeemia/ Oktoobris
kordasin Stedingi majas seda mõtet kui üleskutset - hakata artendama
inimeselähedast "polüloogilist väekõnelemist". Mõnikord varem olen ma sama
teema puhul kasutanud nimetust "sotsiaalne jooga". Sellised nimetused om minu
enda leitud.
Asjassepuutuvat kogemust nimetavad minu
kaasvõitlejad-veteranid:
organisatsioonilis-tegevusliku mäng
(Организационно-деятельностная игра (ODI)) Venemaal, nagu G.P.
Štšedrovitski eestvõtmisel Moskva Metodoloogilises Ringis (MMR) loodi.
mõttetalgud. Eestis nimetavad veteranid ennast praegu Talgujate klubiks ja praktikat -
mõttetalguteks.
MMK inimestel eelnes ODI käivitamisele 1979 aastal
veerand sajandit tõsist eeltööd. Valdo Ruttas sai nendega kontakti kohe ODI-de
alguses, tal oli kogemus kümmkond aastat arendust kõrghariduse
"inimesenäoliseks" muutmisega. Eestis me kasutasime üldistust - kollektiivse
mõttetöö vorm. Venelaste taotlus on professionaalne loogika - üldistav
määratlus kõlab системная мыследеятельность. Omamoodi paradoks ilmneb
venelaste juures - nemad töötasid tegelikult välja selle stiili või lausa
aparaadi, milles kujuneb inimeste võimeid sünteesiv vägevs polüloog. Samas ei
pea nad oluliseks seda väge või sünergiat, mis inimeste vahel saavutatakse,
nende tähelepanu on loogilistel skeemidel, mis sellises praktikas ilmnevad.
See
praktika oli umbes 15 aasta jooksul tuhandetele inimestele tiivustavaks ja
pöördeliseks kogemuseks aga läänest tulevates uutes tuultes hajus seltskond.
Veteranid targutavad ja nostalgitsevad seniajani, et mis see oli ja kas midagi
veel tuleb jne
Paar venelaste ilukirjanduslikku seletust: Калугина Лена,
naistekas, "Ее величество игра"; Александр Левинтов romaan ja seletus "Игра",
"Методология!"
1.Teadvuse muudetud seisund.
Nimetasin teema "Polüloogiline väekõnelemine", sest siin on oluline teadvuse
muudetud seisundi aspekt. Grupp inimesi saavutab rühmadünaamika reegleid
järgides kõrgendatud energeetilise ja mentaalse seisundi, ette võetud
keerulise teema lahenduse.
Ajaloolase prof. Jevgeni Vjatšeslavovits
Morozovi (s.1984) raamatus "Еволюция сознания. Современная наука и dревние
учения."(M-2013). lk. 140 esitatakse üldistav loetelu inimese võimalikest
muudetud teadvuse seisundistest:
• meditatsioon ja mõtisklus;
•
muusika kuulamine ja tantsimine;
• aktiivne loominguline tegevus;
•
armastus ja seks;
• isolatsioon;
• uni;
• enesehüpnoos ja
transs;
• surmalähedased ja sünnilähedased kogemused;
• süvenemine
kirjanduse ja kunsti alternatiivsetesse reaalsustesse,
samuti raadio,
televisiooni, filmi ja arvutimaailma;
• psühhodeelikumid;
•
luupainajad, nägemused, hallutsinatsioonid ja vaimuhaigused.
Mõned
nähtused selles reas on kõigile tuttavad. Teised jälle nõuavad organismi ja
eriti meeleorganite mõjutamist eriliste vahenditega, Mõned sellised muutused
on tervisele kahjulikud aga mõned jälle soovitud. Mõnedest soovitud
seisunditest sobib eesti keeles lugeda Ilmar Tammelo (1917-1982)
"Pagulaspäevikud", selles lk 47-49 "Vaimsest kontrsentratsioonist" ja lk.95-99
"Arutlus müstikast".
Meie sotsiaalne jooga/polüloogiline
väekõnelemine mahutub Morozovi esitatud reas "aktiivne loominguline tegevus"
alla. Asjasse puutuvad protsessid toimuvad kommunikatsioonis. Inimese
kommunikatsioonisüsteeme kannavad tema organism, eriti aju, siis ümbritsev
loodus ja kultuur, viimase sees on kiirenevalt tekkinud kiri, ja hiljuti
mitmesugused kommunikatsioonitehnoloogiad. Siinkohal sobib tänase inimese
kommunikatsioonid jagada kolmeks maailmaks:
• inimese (isiku) looduslik
kommunikatsioonide maailm, loomulik kõne, nn Dunbari ruum;
• kiriatarkuse
ja raamatute maailm;
• arvutisüsteemid, internet,
kunstmõistusekatsetused;
Käesolevas tekstis arendatakse vaadet, et
Loomuliku Kõne baasil on võimalik (ja vajalik) arendada Polüloogiline VäeKõne
Maailm.
Olemistüüpe maailmadeks jagamist on kasutanud Jakob von Uexküll (1864-1944) loomade puhul. Omailmad
2.Kõne maailm 4D ruumis.
Loomulik (looduslik) inimeste kõne on nii vana, kui inimene ise. Selle sisse
arvame siinkohal ka sotsiaalsete loomade suhtluses kasutavad keeletasemed.
Meil, nn. kultuurrahvastel kasutavad loomulikku keelt ainult lapsed enne
lugemaõppimist. Nii väidab ka Valdur Mikita. Meie, palju aastaid kirjatarkusel
põhinevas koolides käinud inimeste kõnepruuk on enamasti tugevasti mõjutatud
kirjatarkusest ja “raamatuloogikast”. Tegelikult saab TV ja teiste kanalite
kaudu mõjutatud ka väikelaste kõne ja käitumine.
Inimestele iseloomuliku
keerulise süntaksilise keele kujunemisest esitab sisukaid hüpoteese Vilayanur
Subramanian Ramachandran s.1951 “The Tell-Tale Brain: A Neuroscientist's Quest
for What Makes Us Human, 2010”
Loomuliku kõne ajastu inimese
käitumisilma/ruumi saab tänapäevaselt materialistlikult seletada nagu kahe-
(kolme?) osalist matrjoshkat:
Isiklik ruum – 1 Mina-isik.
Dunbari
ruum. Inimese puhul 100-300 inimest. Inimeste hulk, mida inimese aju
suudab meeles pidada ja jälgida kui tuttavaid/sõpru nende elupraktikas ja
seostes.
Keeleruum. Meie-keelsete isikute hulk. See võib olla tuhandeid
ja miljoneid. Kõnekeele ajastul ei küündinud ükski
keeleruum miljardini.
Kõne maailma võib seletada kahest
seisukohast.
Kõigepealt – muistse inimese seisukohalt. Muisted
inimesed jagasid oma universumi väga sageli kolmeks: Meie igapäevane
omailm. Maa-alune allilm, kus on meilt lahkunud surnud. Ülemine ilm, kus on
jumalad. Šamaan oskab nende maailmade vahel rännata.
Tänapäevase kognitivistika seisukohalt selgub inimesest mitmeid üllatavaid asju. Siinkohal ainult kaks:
1)inimese maht maailmaruumis ja 2)isikute ainulaadsus/unikaalsus.
Esiteks: üksikisik 3D ruumis on illusioon, eksitus, võibolla
ainult imik esimestel elutundidel. Normaalne inimene saab olla ja
käituda ikkagi 4D ruumis, mis on oluliselt suurem ja keerulisem tema 3D
kehast/organismi süsteemidest. Iga inimene on täna (ja kogu aeg olnud)
väga keeruline süsteemide-süsteem. Inimenseks olemine on iidstest aegadest
alates sisaldama peale oma organismi süsteemide ka vähemalt kahte kindlustavat
süsteemi:
- keelelise kindlustuse süsteem. (Isikud, kellelt õpiti emakeel ja kes täna oma suhtlusega tagavad minu suhtlustoonuse).
- sotsiaalstruktuuri kindlustav süsteem, inimesed ja struktuurid, mis võimaldavad käitumise, arenemise jne.
Ilma nende kahe kindlustava süsteemita inimene “ei käivitu”, ilma nendeta
imiku organismist ei kujune inimest, kasvab tõenäoliselt mingi ebameeldiv
loomake, mis varsti hukkub.
Loomulik on sotsiaalse inimese 3D mahtu
hinnata Dunbari arvu suuruseks (umbes 150). Robin Dunbar s. 1946 näitas, et
inimestel on see neli korda suurem sotsiaalsete loomade karja maksimaalsest
arvukusest. Dunbari ruumist väljapoole jäävad isikud, vähetuttavad isikud
mängivad ilma välismäluta ühiskonnas suhteliselt väikest rolli.
Tänapäevases inimeseseletuses tuleb inimest pidada 4D aegruumi
olendiks. Isiku olemist siin ja praegu määravad need mudelid ja seosed tema
elus, mille on kujundanud tema minevik, sotsiaalse tagamaa/kindlustuse
süsteem, seega elab/toimib inimesega koos tema (teadlik?) ajalugu. Lisaks
kuulub inimese juurde ka mingi osa ajamõõtmest tuleviku suunas. 21. sajandi
ajuteadlaste seas saab üha selgemaks, et aju ja teadvust tuleb vaadelda
prognoosimisülesande aparaadina. Teadlased ja muud targad rakendavad oma
ajusid otseselt tuleviku prognoosimiseks. Samas toimub üsna sage prognoosimine
ka tavalises laisas elus – kaasinimeste käitumise prognoosimine, kommunaalsete
vajaduste prognoosiv lahendamine. David Deutsch seletab, et loov prognoosimine
on aju/teadvuse/inimes evolutsiooni eeldus, selle eeldused on juba teadvuse
eelsetes elusorganismides.
Minu puhul ja iga teise isiku
puhul kehtib tõsiasi, mida võib kirjas närkida kui “võrdsust” 1=150. Et
mind üksi ja eraldiseisvana ei saagi vaadata, see on lihtsalt Ptolemaioslik
illusoorne mudel. Et tegelikult olen ma süsteemide-süsteem, kus mind oluliselt
määravad minu keelelise ja sotsiaalse tagamise süsteemid, milles juba
loodusrahvate ajastul oli sadakond isikut ja tänapäeval arvatavalt rohkem. Ma
olen ise teinud enesevaatlusi ja teste – minu Dunbari ruum (omailm) haarab
pensionipõlves umbes 100 isikut minu episoodilises mälus. Praeguses
pensionieas on nii. Aktiivses eas oli ehk poole rohkem, lapsepõlves arvatavalt
vähem.
Samas:
Mina, minu omailm on tsentraalne, endaküllane ja ülima
väärtusega olemine. Poeet on öelnud: “Iga isik on võrdne Universumiga”.
Saab
öelda, et kõik inimesed on üksteise jaoks mõistatused, mille Dunbari arvu 150
mahus suudab täiskasvanud terve inimene seada enda jaoks sidusasse mustrisse.
Tegelikult saavad ka Dunbari arvu raames ainulr väike osa
inimmõistatusi adekvaatselt äramõistatatud, suur osa sobitub minu
omaruumi mustrisse illussoorselt. Aga eksihinnangutes polegi enamasti
lugu – peaasi on minu ladus elamine (käitumine) kuni minu surma saabumiseni.
Ses mõttes on nii adekvaatsed kui illusoorsed lahendused minu omaruumi mustris
üheväärsed. Peaasi, et ma suudaks/oskaks käituda, kuni vaja on käituda.
Isiku unikaalsus.
Üsna elujõuliselt käibib nn "puhta
lehe" intuitiivne oletus. Kõik lapsed sünnivad “puhta lehena” ja sellele
põhjale kujundab kasvatus ning saatus inimese teo ja näo.
Tegelikult on
vastupidi – juba sündides pole lapsed puhas leht vaid igaüks väga eripärase
bioloogilise alusmaterjaliga, ning kuigi keelelise ja sotsiaalse
kindlustuse/ülesehituse süsteeme võib pidada peres/koolis/riigis samasuguseks
kõigile, siis elades isikute eripära pigem kasvab kui niveleerub.
Puhta
lehe nägemuse kriitika on esitanud Steven Pinker THE BLANK
SLATE. The Modern Denial of Human Nature. (2002) 616 lk.
Sarnaselt
puhta lehe kontseptsiooniga kestab inimeseõpetuses monoteistlike religioonide
järelkaja – Jumal lõi inimese oma näo järele, patuse maailma mõjul kujunevad
nad omanäolisteks patusteks/jumalasalgajateks.
Aju-uuringud näitavad
ajude suurt varieeruvust, eriti inimesele ainuomaste uuemate struktuuride,
neokorteksi osas. Elava aju täpseid atlasi tehnoloogia veel ei võimalda, umbes
5 korda tarvis magnetresonantsi ja teiste skannerite lahutusvõimet parandada,
et saada peen pilt suuremast ajupiirkonnast. Peen pilt saab kätte ehk 1cm3
mahus, terve aju pildid on seni suure pikseliga.
Täpseid ajuatlasi on
seni tehtud laibaajusid uurides. Fogti-Brodmani meetodil, nagu Lenini
ajuslaide uuriti ja atlasesse seati, selgub suur varieeruvus, eriti
neokorteksi osas. Kümmekonna aju valimi piires uurides on selgunud, et
ajusõlmedes neuronite arv erineb isikuti üle 10 korra, ehk üle 1000%. Suurimat
erinevust olen mina leidnud kirjasõnas 4000%.
Inimeste
loomused ja käitumine on väga erinevad, juba geenidest kantud ajustuktuuride
alusmaterjalid on sündides erinevad, elu joooksul erinevused ei vähene.
Kultuurist ja elujuhtumistest ajendatuna kujuneb väga lai spekter
käitumismustreid. Aegade jooksul levib inimeste seas mitmeid erinevusi
siluvaid müüte – religioosseid ja parteilisi. Ajuuuringud kinnitavad pigem
erinevuste sügavaid juuri. Ratsionaalsel maailmaseletusel seisab ees raske
ülesanne - tagada sidus käitumine erinevusi täis “globaalses” külas.
Paratamatu erinevuste buketi silmas pidadamine annab täiendava aspekti Dunbari
arvule ja paradoksile 1=150. Inimese ajul on kujunenud võime arvestada
sidusalt igat MINAt kuni 150-pealises inimkarjas. Suuremate inimhulkade puhul
on paratamatult keskmistavad empiirilised praktikad, millega kaasneb paljude
“keskmisest Minast“ hälbivate isikute survestamine.
Eelnevad 950 sõna või 7000 tähemärki kannavad seekord lühikest seletust:
muistne Kõne maailm 4D ruumis.
Sellised maailmad olid inimestel muiste enne kirja sündi;
umbes nii
kordub see tänagi väikestel lastel enne kirjaõpetust;
sellist kihi
rudimente märkab terav taju ka kaasagses täiskasvanute
maailmas.
3.Kirja, Raamatute + KunstMõistuse maailm
Ki,Ra+KuMõ maailm sai alguse kirja loomisega mõned tuhanded aastad tagasi, viimased aastasajad on see väga jõudalt kosunud, ka Eestis on see (kommunikatsioonilise) käitumise tooniandjaks juba mitu põlve. See on meile igapäevane ja enesestmõistetav. Käesoleva teema jaoks toon välja mõned punktid, võrdlevalt Kõ-maailma suhtes. Kasutan seejuures MMK seltskonna Meerovitš-Štšedrovitsky süsteemse mõttetegevuse baasskeemi jaotust.
4.VäeKõne polüloog.
Iga Inimene on
150-pealine omailma kari
keelest seotud ja
sünteesitud
universaalne mõistatuste lahendaja ning rakendaja
Iga on
oma õnne tipp
igaviku mõõt
sündi ei mäleta, surmatundi ei tea
Nutikus
leidis toona välise mälu-võimendite tee,
läbi kirja/raamatute
kunstmõistuseni
Inimese elav kõne
hoidis sokraatilist logost.
Ei
olnud tookord vaja tihedamat kõnet
inimene tavatseb astuda
ühtejalga
aasta- ja eluringiga
Ammu on aeg äratada
kirja/raamatute
varjust jälle kõne
lasta logosel väidelda
- söögivahet seitsmel häälel
- sädet lisada enne igat ringi
- et peaks piip ja prillid...
Seletus viimasele 6-realisele kalanbuurile.
1.
(söögivahet seitsmel häälel)
Aju suudab korraldada (tähele panna, lühimälus pidada) ainult ühte
juttu/teemat. Kõnelda või kuulata. Aga keskmälus suudab aju korraldada kuni 7
inimese vaidlust, hajutades mõnele tunnile, (söögivahele.) 8 või rohkem
inimese puhul – vaidlus või polüloog “läheb lõhki”.
2.
(sädet lisada enne igat ringi) Jätkamiseks peale (söögi)pausi on
vaja täiendavat lisasädet. Ilma selleta saabub küllastus, eelkõneldu otsitud
kordamine.
Süntees saabub 7 (või rohkema) söögivahe järel. Vahepeale jääb
mitu öörahu.
3 öö-päeva on tarvis jätkata, sest nii pikalt kestab
kindlama püsimälu kujunemine, kindlate uute sünapsite tekkimine ja kosumine
neuronvõrgus.
3. (et peaks piip ja prillid... ). Oluline on otsus
pühenduda, vajadus saavutada, ehk positiivne stress. Ajaviiteks, korraks läbi
käia, püüda teha kiirkorras… ei saa.
Veel kord.
VäeKõne polüloog on:
- seni vähetuntud muudetud teadvuseseisundiga Omailm;
- seda saab võrrelda muistse šamaanireisiga tarkuste maailma.
- või libahundiks käimisega.
VäKõPo asend elukorralduses on sarnane kui Yuval Harari viimane õppetund
“Meditatsioon” raamatus “21 õppetundi 21. sajandile”
Harari tehnika on
meditatsioon ja tema isiklik rütm elukorralduses 2 tundi mõtelust päevas + 1-2
kuud aastas laagris, treeningrühmas.
VäKõPo puhul on rütm üks söögivahe
nädalas 3-7 inimese polüloogi + 2x1nädal aastas 20+ inimese väekõnelusi.
Meditatsiooni
puhul käiakse muudetud seisundis ära ka igapäevasel mõteluses (rituaalis).
VäKõPo puhul iganädalses söögivahe kestvas grupitöös väge ei saavutata,
toimub ainult ettevalmistus ja piilumine-selgitamine-korraldamine Väeseisundi
suunas. Ses mõttes on need iganädalased rühmatööd (või individuaalsed tööd)
nagu kosmonautide treening maapeal, ilma kosmost kogemata.
Võimalike
kaasteeliste tarvis on oluline korraldada üksikute rühmatööde avatud
köögipool – nagu skandinaavlastel on avatud vaade elutubadesse.