"Mullituse" pole see, mis ma tahaks teha, mida õigeks pean.
Hädatapmise samm - on käesolev blogi.
Teema on vajalik. Aga selle arendamise ehe viis oleks sokraatiline - ilma valgustatud (st ülevalgustatud) kirjastandardi sõelata, silmast-silma vestlus.
Paraku on viimastel aastatel minu mullis ja reaalsuses
puudu sokraatilist silmast-silma ressurssist, näiteks sarmist ja bensiinist.
Samuti on päris viimaste aastate jooksul
sulgunud mitmed lahedad netivahendid, mis lubasid bensiini kokkuhoides teha küllalt sokraatilise-sarnast videokonverentsi (Hangouts+Youtube). Ei jää muud üle, kui kasutada kirjasõna - sama vahendit, milles tsivilisatsioonihullus ja ülevalgustus on küpsenud.
Riskin taas kord.
Mulli metafoori avamisel ei saa ma üldise jutu kõrval mööda minna päris konkreetsetest tegijatest ja nende isikuomastest mullidest (nagu mulle paistab). Seepärast pean ma sama mõõdupuuga avama ka oma enda isiklikku mulli, Pean vähemalt püüdma piiritleda om enda piiratust ja nimetama ära need kasinad vahendid, mille varal ma üldse julgen oma mulli puhuda. Niivõrd, kui see enda puhul õnnestub.
Endast võiks seletada muidugi pikalt, aga ma püüan püsida nelja vaate piires.
1.
Aju tüübi poolest olen ma Kurpatovi jaotise kohaselt tsentrist
1[1], konstruktori kalduvustega. Aga reflektorit Kurpatovi mõttes ehk kunstnikku leidub minus vähe. Minu edevusvajadus piirrdub tagasihoidlikkuse lipu lehvides. Kui ses osas saab olla eeskujusid, siis on mul õnn olnud tunda Madis Kõivu, kes tagasihoidlikkuse osas saavutas lausa etaloniväärselt kõrgeid tulemusi. (Nagu tema vend Ants tabavalt on märkinud.)
Minu tähelepanekute kohaselt võib käitumistüüp elurutiini ajel mõnevõrra muutuda. Niiviisi pean ma oma aju materiaalse põhja poolest ennast ikkagi tsentristiks aga saatuse tahtel õppisin ma küllalt vara lugema ja seetõttu olen lugenud (tegelikult skaneerinud) keskmisest rohkem raamatuid ning käitusin ja kujunesin esimese elupoolel nagu madala eluujäämisinstinktiga konstruktor. 1987. aastal toimus küllalt järsk pööre, hakkasin ehitama endast tsentristi.
Mingil kombel on konstruktor ja tsentrist minus segamini (difuussed?). Minu mudelid selge loogika vallas kipuvad jääma lühikeseks, saavutavad paraja pingutusega konstruktorile tavalise taseme. Samas - suuremate sassis puntrate lahtikammimisel olen mitu korda osutunud sajalises karjas esimeste hulgas. Aga riskijulguse poolest olen jällegi konstruktor - valmis kiiresti süvenema "eluvõõrastesse utoopiatesse". Segu konstruktorist ja tsentristist. Aga reflektorile omane sarm ja säde pole ilmselt minu ressurss. Võib olla mõnes harvas olukorras on keegi minuga seda sidunud, aga siis on olnud asjaolude ajutine kokkulangemine.
2
“Minagi viibisin Arkaadia teel
2[2]
kuigi käisin nõukogude koolis “(lõpuks TRÜ füüsika osakond).
Veel enam - ma olen põgusalt isegi Arkaadiasse pärale jõudnud. See oli 80-date lõpus paari-kolme aasta jooksul. Neil aastatel olin üldsummas umbes 2-3 kuud "kõige naha ja karvadega" sees ja vahepeal haridusuuenduste ja teiste teemade
mõttetalgutes 3[3]. Vahepeal lakkusin haavu ja taastusin. 2-3 kuud tükkis naha ja karvadega... muudab neokorteksi anatoomiat pöördumatult. See muudab inimese teiseks, see jääb kaasa käima surmani, nagu nende meeste meelsus, kes 1944. Sinimägedes või teistes sarnastes kohtades ellu jäid. Aga seda teistele tõlkida on keerulisem, kui Sinimägedes kogetut. See on eraldi teema, see on päris suur mull ja tundus seesolijatele tookord päris reaalne. Seal käivitusidki päris reaalsed muutused hariduselus ja teistes valdkondades. Sellest kirjutan teises kohas ja pikemalt. Etteruttavalt - mõttetalgu seltskonna mull on üks mullide-mull, mida pole õnnestunud kellelgi piisavalt usutavalt teistele ette manada. Aleksander Levintov on seda kirjeldanud nii: "Mõttetalgu] läbinud isikud vaikivad kodus mitu päeva, saades aru, et seletada kogetut on võimatu, aga taluda kuulajate kaastundlikke pilkusid, milles peegeldub hinnang, et oled hulluks läinud ja katus sõidab - kellele see meeldib?"
4
3
Mõttetalgutest minu jaoks natuke hiljem käivitus nn
Võru liikumine, etnofuturism. Olen ise üles kasvanud Võrumaal, Rõuge kandis. Kuna ma olin mõttetalguist oluliselt aktiveeritut, katsusin küllalt värskelt omandatud kogemust ja ergastust kanda ka võrokeste sekka. Olin aktiivne Kaika Suveeülikooli ja Võru Instituudi käivitamisel. Minu aktiivsus etnofuturismis ja Võru liikumises edenes kahemõtteliselt. Võru liikumine võttis vastu minu energi ja tahtmise. Aga kodukant jäi nõutuks selle stiili ja kogemuse suhtes, millega ma proovisin juurutada sünergeetilist inimeste liitmist ja valgustusmürgitusest puhtamat arengut. Ma polnud ka eriti pealetükkiv, lükkasin edasiseks idealismi ning läksin esialgu lihtsalt kaasa 500 tagasi tõusnud valgustuse päralejõudmise meeleoludega. (Aili Aarelaiu sõnutsi - valgustusprotsessi hilinejate teise lainega). Ma oletasin, et viie aasta pärast aga kindlasti kümne aasta pärast jõuab läänest pärale moodsa aja kirjasõna ja kogemus, lootsin, et Talgujate endi kogemus levib laiemalt. Ma soostusin, et las kulgeb pealegi etnofuturism Võrumaal ja mujal esialgu tsiviliseerimise rutiini kohaselt. Kui kaasaja vaim jõuab pärale, siis keerame kursi õigeks. Nii läksid käima võrokestel keele standrdiseerimise ja institutsionaliseerimise stsenaarium, ilma minu kiusu ja takistuseta. Võru liikumine sai niiviisi institualiseeruda "kultuurilise stabiilsuse tingimustes"
5[5]. Talgujad omavahel olime muidugi läbi arutanud teemad, mille kohaseid tekste mina kusagilt ootasin, et nendele viidata "kultuurilise stabiilsuse" ületamise suunas. Talgujad olid pühendunud rohkem "sõna ja tegevuse ühtsusele" kui tekstide avaldamisele. Ma ise ka ei pidanud tollal endale jõukohaseks valmistada kiiresti tekstid "kultuurilise stabiilsuse tingimuste" kahemõttelisuse paljastamiseks, kõnelemisusu sobitamiseks elumustrisse. Niisiis jäin ma lootma soodsamaid aegu. Möödunud kolmekümne aasta jooksul olen ma osalenud vahel aktiivselt, vahel vähemaktiivselt "kultuuriliselt stabiilsetes" Kaika Suveõlikoolides, osalenud stabiilsetes keele standartiseerimise projektides nagu "Eesti-Võru sõnaraamat" töögrupp, aidanud sammukese kaasa lausa võru keele robotiseerimisel - lepinguliseks häälitsejaks audio-sõnastike tegemisel. Mõned otsivad-ootavad visioonid avaldasin ainult "kultuurilise stabiilsuse tingimuste" ületamise suunas
6[6].
Nagu nüüd selgub, oli juba 1983, ilmunud, Peter Sloterdijk "Kritik der zynischen Vernunft" ja täna saab mõningaid Sloterdijk ja Assmanni tekste lugeda ka eesti keeles.
Vihaselt võitleb stardartiseeriva kultuuri vastu kirjastandardi noor viljeleja Mikk Pärnits. Üks tema tsitaat: "Kirjakeel ise on inimkonna maailmapilti rohkem ahendanud, kui kasvatanud. Kirjakeel on võrdlemisi hiline nähtus. Mulle tundub, et kirjakeel on inimest piirav nähtus, sest kuigi see aitab informatsiooni kiiremini ja tõhusamalt edastada siis kitsendab ja filtreerib see paljut infot samas ka välja. Sõnad on rohmakad kommunikatsiooni tellised, neist ei anna ilusat maja ehitada."
7 [7]
Nüüd on korraldatud "Eesti 100", jätkuvalt "kultuurilise stabiilsuse tingimustes", aga saab vastukaaluks osutada ka äsjanimetatud autoritele ja kirjakohtadele. Võib olla pole veel päris hilja.
4.
Populaarseks teemaks on saanud
seeneusk.
Saatuse tahtel olen ma elu jooksul saanud seenepreestrite juures omaks inimeseks. Võrumaa Kikkaseene Kuningas on mulle usaldanud palju. See pole just eriline teema kiitlemisest, sest Kalev ongi laheda olemisega mees. Aga seeneriigis on minu kogemus oluliselt eksistentsiaalsem kui Kalevil endal.
Ma olen viibinud asiselt ühe katuse all podpolkovnik Tjapušnikuga
8[8]. Tema on muide ka ise väga tegus kukeseene korjaja ja ta teab seenekohti võibolla rohkemgi kui Kalev, keda avalikult kiidetakse. Nimelt olid palju aastaid p-pk. Tjapuškini käes Nursi ümbruse ja terve Võrumaa seenemetsade reaalaja kaardid. Ma nägini Tjapušnikit "partisanina" (kordusõppustel) tuumaseene teemal. Tema oli tõusnud 80-datel Nursi tuumaseente hoidlatest poolte üle pealikuks. Reaalajas inimesed täpselt ei teadnud, aga nüüd on statistika avalik - Nursis tuumaseene-lava hooles oli 8 vesinikupõhist (R-12)
9[9] ning paar "tavalise" tuumaseene idu (R-5m)
10[10]. Minu tagasihoidlik isik sattus tookord kahel järjestikusel aastal kuuks ajaks kordusõppustele tuumaseenetarkade pealülisse. See oli keskmaaraketi R-5a tuumapea hoolduslüli. Lüli koosseisus olime 4 leitnanti + kapten Mugur. Veeloli furgoonauto ja sellel ka ajateenijast sohver. Asi ise meenutas surnukirstu, ainult poole lühem ja natuke kergem kui kirst koos kadunukesega. Sangad olid ka küljes nagu ehtsal kirstul, mugav neljakesi tassida. Furgooniga asja (tuumapead) keldrist raketi juurde sõidutasime harva. Lõviosa ajast kulus Kubijal (в/ч 21201-ш) ja teisel aastal Paaniksel õppeklassis. Konspekteerisime salastatud vihikusse tarkusi materiaalosa ja muu olulise kohta ning kuulasime anekdoote. Vahel harva pruukisime õlut ja muud, mis saada oli. Elul polnud viga - riigipoolt riie, toit ja peavari, värske kevadine Eesti loodus, haritud seltskond. Igasuguseid huvitavaid asju oskasid mehed kõnelda, eriti huvitav oli kuulata kogemusi välisreisidest, tookord olid juba pooled saanud väljas käia.
Mingit pühitsuse tunnet või vaimustust tookord muidugi polnud, pigem tüütu aja surnuks löömine. Elamus (või selle puudumine) oli selline, nagu oleks liiga varases eas juhtunud lugema Thomas Manni "Võlumäge" - ladus aga tüütuvõitu, palju hilem selgub, et tulevikustsenaarium
11[11].
Palju aastaid hiljem (aga siiski enne Sloterdijki tekstide leidmist), hakkas minus ladestuma väljavalituse koorem seenemaagia alal. Olen hinnanud, et selles tuumaseene idus, mille ümber me leitnandipagunitega furgoonis metsakeldri ja Kubija vahel sõitlesime, peitus suurem saatuse energia, kui kellegi teisel mu tuttavatest osaks saanud käe otsas tassida või muul viisil mõjutada. 20-40 tuhat hinge olnuks minu osa õnnestunud paugus ehk ligi miljon terve asja kohta. Ajalugu kinnitab, et seni pole pauku tulnud.
Nüüdseks on muidugi tuumapead Rõuge kihelkonnast ja tervest Baltikumist eemale viidud. See tähendab, et kui asjaks läheb, siis siiakanti ei tule otselööki. Isegi esmase saasta pilve levi alt võib Eestimaa välja jääda. Sest statistiliselt on valdavad lääne tuuled ja meist läänes ei ole lähedal tähtsaid sihtmärke, minu teada.
Neist kahest seenepea hoolitsemise kevadest sai alguse minus täiendav vaatenurk, mils lubab lugeda EV põhiseaduse ridade vahelt, rahvusvahelistest suhetest ja avalikust elust täiendavat infi.
Mimu aastavahetuste rituaali on lisandunud uus meditatsioon - "Näe, jällegi viivitas see pauk, elatakse, sünnitakse ja surrakse nagu 70 aastat tavaks olnud."
Ma ei hakka seene-teemat pikemalt arendama. Ma ei tea tõenäosusi, Mitmed targad ekperdid peavad just tuumaseente tulevikku kõige kindlamaks. Ma ei hakka siin edasi kuulutama Mikk Pärnitsa kombel tõde, sest võib olla on just siinkohal vaikimine kuld. Tuntud Sauna Madis Vargamäelt soovitab tõe asemel kuulutada armastust.
Mustad augud
Nüüd olen ma visandanud neli olulist tahku oma mullist. Kalendris on 21. sajand ja see on toonud üsna uusi harjumatuid teemasid, mõndagi jääb esialgu puutumatta. Esitatud neli aspekti ei tundu võib olla päris üheselt ja selgelt seletatud. Ma arvan, et selline ongi ajastu käekiri või sisukord. Olgu osutatud kaks (neid võib ka ühtsena käsitada) "musta auku", mis neelavad jätkuvalt selgust meie kultuuriruumis.
Meie isiklike ja ühiste mullide korraldamisel nõuaks väga pikka seletamist
sõna-vabadus-tegu sidusus mõistmine ja rakendamine. Hästi tuleme toime kolmikuga sõna-sundus-tegu.
Teine lünk on
süsteemi-mõtlemisega. Juba Joosep Toots tõstatas oma isaga kõneldes küsimuse süsteemist ja viimased 50 aastal ütleme seda sõna üha sagedamini. Samal ajal mingit asja korraldades tuleb tihti ette, et me ei oska hästi hinnata, kuivõrd on meie liigutatav asi terviklik ja piisav soovi saavutamiseks, või jääb midagi tähele panematta. Tehnikas ja äris oskame paremini korraldada aha nn pehmetes valdkondades mitte alati.
Midagi pole teha, 21. sajandi elukorraldust ei saa nii selgepiiriliselt kaardistada või paika panna, nagu telliseid müüri. Asjakohane on praeguse elukorralduse iseloomustamiseks kasutada mõistet “diffuusne” (st. hajus). Sloterdijk on 1983. a. esitanud üsna peenekoelise ja teravmeelse 800 leheküljelise analüüsi Saksamaa ja Euroopa elukorraldusest - “Küünilise mõistuse kriitika”. Enamus tema mõtteist kehtib ka praegu ja Eestis.
NB!
Selle teose esimene lause kõlab meie riigikeeles umbes nii:
„Tüsistused meie kultuuris on omandanud uue kvaliteedi: see näib olevat universaalne, hajus küünilisus.”12
😄 😩
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
1 FOOTNOTE↩
Andrei Kurpatov (1974) on Peterburgis tegutsev psühhoterapeut, teleprodutsent, filosoof ja koolitaja. 2014. rajas Metodoloogia Kõrgema Kooli.
https://vshm.science/
Koolitus on 3 astmeline, igas astmes läbitakse 2 kuu jooksul 16 rühmaööd koos mitmesuguse lisa-aktiivsusega, astme hind umbes 300 EUR. Koolituses järgitakse kaasaja ajuteaduse seisukohti.
Iga koolitusastme sisu on kirjeldatud ka raamatus:
Курпатов А. В. Красная Таблетка. М.: «Капитал». 2018. — 352 с.
Курпатов А. В. Чертоги Разума. М.: «Капитал». 2018. — 416 с.
Курпатов А. В. Троица. М.: «Капитал». 2018. — 416 с.
Aju ehituse ja käitumise poolest jagunevad inimesed kolme tüüpi: konstruktorid, tsentristid ja reflektorid.
https://www.youtube.com/watch?v=blCBKhtWWwA ja
https://www.youtube.com/watch?v=PMwI-CUcg7o
Minu lühike seletust seletus Kurpatovi koolist ja tema inimeseõpetusest:
https://www.youtube.com/watch?v=cQOTY7JtERA&t=2m50s
2 FOOTNOTE
↩
https://www.cfe.ee/cantus-book?code=421&l=25
3 FOOTNOTE
↩
Mõned mõttetalgutega seotud ressursid:
https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=M%C3%B5ttetalgud
http://talgujad.forum.co.ee/
http://www.talgutaru.com/
4 FOOTNOTE
↩
Aleksander Levintov on olnud kõige viljakam mõttealgute siseelu seletamises väljapoole. Tema kogemus on vene variandist. Левинтов Александр. "Краткий курс элементарной философии. 3.5.Методология". Методология в России.
http://v2.circleplus.ru/personalia/odi/levintov/1/6/3.5_metodologiya.DOC
Levintovilt on ilmunud ka romaan, pealkirjaga “Mäng”. Левинтов Александр. "Игра (роман)".
http://v2.circleplus.ru/personalia/odi/levintov/about/igra.zip
5 FOOTNOTE
↩
Tollel ajal kättesaadavad kirjatükid uue renesansi teemal olid üsna üldsõnalised, filosoofilised, näiteks 1923. aastal allkirjastatud Albert Schweitzeri ülesandepüstitus. Kultuur ja Eetika ,1984, lk. 69.
Nüüd on kättesaadav märksa peenekoelisem ja konkreetsem käsitlus. Näiteks Peter Sloterdijk. JUMALAHULLUS. 2019. lk. 184, peatükis "8. Järelhullus".
6 FOOTNOTE
↩
Eesti-Võru sõnaraamat. 2014. lk. 851-854. Järelsõna.
Videoklipp
https://youtu.be/GhJrq-DzSx4
http://talgujad.tartu.ee/agu/21sajand/komipermi.pdf
http://talgujad.tartu.ee/14lopp/kudymkar_ru1.pdf
7 FOOTNOTE
↩
viiEesti keele müüt
https://www.patreon.com/posts/eesti-keele-muut-18053583
8 FOOTNOTE
↩
Albert Tjapuškin asus pärast tuumarakettide äraviimist tööle Tamula Tallides tallimehena.
https://www.vorumaateataja.ee/174-arhiiv-2011/1663-raketibaasi-ohvitser-voru-kuelje-all-oli-kokku-kaheksa-vesinikupommi
9 FOOTNOTE
↩
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0-12
10 FOOTNOTE
↩
https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0-5
11 FOOTNOTE
↩
“Võlumäe” prognostilistesse peensustesse on hea süveneda, kui on käepärast Sloterijk “Küünilise mõistuse kriitikat” lõpetav epiloog Thomas Manni kõne Prinstoni ülikoolis
https://biography.wikireading.ru/146740
12 FOOTNOTE
↩
Eesti keeles pole kahjuks Peter Sloterdijk “Küünilise mõistuse kriitika” ilmunud. Võrgus on tasuta kättesaadavad venekeelne ja heade illustratsioonidega inglise tõlge.
Minu tõlgitud alguslause vene keeles:
Недуг в культуре приобрел новое качество: он проявляется как универсальный диффузный цинизм.
Inglise keeles:
The discontent in our culture has assumed a new quality: It appears as a universal, diffuse cynicism.
