teisipäev, 18. juuni 2019

2屮己_Mullimeele idust Liivimaal (Werro kreisis).

Tundub, et Eestis 100 pühitsemisega koos oleks meile (ja maailmas päevakajaselt  igalpool?) asjakohane korrata kainestvalt ning irooniliselt  kõigi teemade puhul  -
    "Kogu (meie) jutt on lihtsalt üks mull! 
    See pole tegelikkus!"

Tundub, et me oleme üheskoos ja üksi tegutsedes kasvatanud endi sees seda joviaalsuse üleolekutunnet, mille idu on Mart Mohn[1] värsi sisse võibolla kogematta sattunud (oletan nii) ja rahvasuus levima ning kosuma hakanud juba esimese laulupeo paiku:

    "Ei mina teadnud :,: muud kui seda, :,:
    Mis mina nägin :,: silmaga. :,:"

Selge jutt.
Laps ei tea aga meie täiskasvanuna teame ka seda, mida silmaga ei näe. Kahjuks on tänaseks kujunenud selle täiskasvanu tarkuse osas ... igaüks oma mullis. Ja igal kampal oma mull.


Märt Mohni laulust pikemalt.
Märt Mohnil oli esialgu laulul 11 salmi[2]. Vabas vormis saab selle laulu sisu kokku võtta kolme, mõttega, st maailmas on kolme liiki olemist:

    1. lollid loomad ja lihtsameelsed lapsed, kes kõik ühteviisi  rõõmsas teadmatuses päevi mööda saadavad.
    2. targad täiskasvanud, kes usina hoole ja higivaevaga ilmaasu korraldavad/arendavad.
    3. kolmandaks kumab kõigist värssidest ilma otse nimetamata Taevaisa kõiketeadev tarkus ja kõikijuhatav vägi.

Kreutzwald oli üks esimesi, kes neid Mohni salme levitas. Paraku toimetab  valgustatud kultuuriruumis (enese?)tsensuur ja see laul levib juba kaua ainult 6 salmiga, kõigis süldilaudades ja laulikutes[3]. Mõte nr. 3 on levist kadunud.  Praegune 6 salmine variant on konserveeritud tudengilaulikutes  ja mujal. Esialgsel pikal  kujul on seda teksti viimati levitatud 1917. aastal, enne Eesti riigi loomist.

Tsenseeritud, juba igituttavaks saanud lühikest varianti saame laulda või lugeda rõõmsameelse kindlusega, sest teame lastest palju rohkem, teame tervest ilmast järjest rohkem, meil on otseside dr. Googliga ja selle kaudu teame me tervest maailmast kõike.
Kreutzwaldist saadik on möödunud poole-tosina põlve jooksul oleme täiskasvanud maailmakihi tarkuse ja ressursiga arendanud tohutult:

    "ronge, autosid ja jalrattaid"
    jne...
    üsna hiljuti veel TV, arvuti, ... kunstmõistus ...    

See edukus ja  üleolekutunne,  mida 150 aasta jooksul kogunenud, mille põjuslikke loodud vilju naudime, on kasvatanud tohutult täiskasvanud inimese [4] eneseteadvust ja kaotanud päevakorrast Taevaisa.
Üliõpilaste eneseprogrammeerimises [3]  on raske märgata jälgi Taevaisast, kunagisest täiskasvanute suurushulluse piirajast ja kainestajast.

Praeguses üldtunnistatud kriisimeeleolus mõned hääled kutsuvadki lihtsalt taastama kolmandat osist Märt Mohni laulus, kutsuvad taastama religiooni "kainestavat" osa ladusa elu tarvis.
Aga Kreutzwaldist saadik on käima uus maailm, me elame juba ühemõtteliselt teistmoodi reaalsuses, teiseses reaalsuses (Niklas Luhmanni sõnutsi) ja teisese reaalsuses toimimiseks on tarvis teada tohutult palju erinevaid "rituaale". Märksa rohkem kui on nimetanud Niklas Luhman ise või ja ammugi rohkem kui juhatatakse pühakirjades.
Meie saavutatud mulli uurimiseks ja kaine kestvuse saavutamiseks on olulisem siiski taastada kainus eespool nimetatud teises ilmakihis -täiskasvanud inimeste omavahelises elupraktikas.

Meie mullide ja mullikeste naeruväärse eitamise põhjusi oskan hetkel osutada  kaht:
1) Me alustasime oma teisese reaalsuse loomist
• rongidest kuni kunstmõistuseni ja laulupidudest kuni Skypeni -
∘ lihtsamalt keerulise suunas, -
‣ universaalsetest kangiseadusest ja ükskord-ühest  tohutult peent tööjaotust nõudvate akadeemilise distsipliinideni, kus kunst on pikk aga esineda tarvis kohe.
• Nüüdseks oleme saavutanud väga keerulise ja väga suuremahulise teisese reaalsuse.
2) Samal ajal on meist ja meie reaalsusest Maailm saanud, täis, Küllastus. Full World olukord on saabunud  Märt Mohni aegse Empty World olukorraga võrreldes. [5]

Me oleme täiskasvanud inimestena tassinud ja teinud  Maakera täis igasugu läikivaid ja lihtsalt ettejuhtuvaid asju ning ladustanud oma väljaheiteid nagu popside hordid, kes härrastemaja asustasid.
"Kosmoselaeval Maa ei ole varuväljapääsu".[6]

Sellest on saadud aru pea igal pool.
Leidub eestlasi, kes väidavad et varuväljapääs on Eestis,
Venemaal kõlab et varuväljapääs murtakse Venemaal,
selline uus mulliehitushoog kasvab kõigis keeleruumides, kõigis uskudes.

 Seesama mull, mlles kilplased ehitasid suure hoone ning lõpuks märgati et aknad jäid tegematta. Siis olla igamees endale akna murdnud. Nüüd selgub, et varuväjapääsu ka pole...

Mis nüüd teha...
Esimene asi  - lõpetagem tõmblemine ja uurigem oma mulli.
Vaadelgem pindu oma silmas. Seejärel proovigem edasi.
Kui pind tõesti "jääb silma", st saab märgatud ja silm hakkab vesistama,
siis vaadakem soomlase kombel [7]
😄   😩
---------------------------------------------------------------------

[1] https://et.wikipedia.org/wiki/Märt_Mohn
[2] M.J.Eisen Kui mina alles noor veel olin. Tallinn: kuukiri Eesti Kirjandus, 1917,kd 2,. Lk 71.



[3]Ennetamaks täpsustust, et lõviosa arengureast - rongidest kunstmõistuseni - on sünnitatud juudi-indoeuroopa juurtega ajudes ja rahvuslikult mõeldes ongi kõik hädada juudi-indoeuroopa juurtega,  meenutagem fakte  alates laulupeost kuni Skype ja Märt Tänakuni ja muu sarnaseni.  Kas vaja neis kõigis välja mõõta ja nimetada juudi-indoeuroopa juur?

[4]  https://www.cfe.ee/cantus-book?code=27&l=25&a=151

[5] https://www.greattransition.org/publication/economics-for-a-full-world

[6] Nii on raporteerinud 2009. a. Peter Sloterdijk jt.
https://petersloterdijk.net/werk/das-raumschiff-erde-hat-keinen-notausgang/

[7] https://translate.google.ee/?hl=et&tab=wT#view=home&op=translate&sl=et&tl=fi&text=vaatama

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar