11. augustil Meeksis oli mul võimalus kõnelda tulevikutee (Renessans 2) otsimisest Kaika Suveülikooli sildi all. Pealkirjaks sai „Kõnõlamiseusust elukõrraldusõn, innevanast, parla, tulõvikun“.
Kõnelemisusu sõna võttis kasutusele Aare Hõrn, tuntud Seto vedosnik. Enne Seto Kuningriigi mängu alustamist osales Aare tegusalt Võro Seltsis VKKF ja on tänaseni selle seltsi liige. 2009. aasta lõpus rääkis Aare kõnelemisusu vajadusesest raamatuusu taustal. Kahjuks pole edasist arendamist olnud.
Meeksi kõneluse tarvis ettevalmistades turgatas pähe pilt, millel on väga selge metafoor näost-näkku loomuliku kõne ja kirja(raamatu)kultuuri vahekorrast.
See on nende kahe kultuuri põimitus:
KIRJA(RAAMATU)USK
k
õ
n
e
u
s
k
 |
| Kirjatarkust sümboliseerivad hästi Eesti (või mõne muu trikoloori) horisontaalsed triibud ja kõnelemisetarkust tähistavad siin lipusse põimitud Lõuna-Eesti mõnede kihelkondadele omistatavad seelikutriibud. |
KIRJA(RAAMATU)USK
KIRJA(RAAMATU)USU märkimiseks sobivad siis mitme horisontaalse triibuga riigi lipud, nag eesti, läti, leedu, vene, saksa ja kümneid lippe üle maailma veel.
Kiri ja raamat on mälu võimendid. Need annavad mõtetele loodusliku mäluga võrreldes tohutu eelise ajas ja ruumis. Selline vägi on väga mugav ja meelitav. Ajule on omane kokkuhoid, püüd näha võimalikult vähe vaeva info saamisel, salvestamisel ja levitamisel. Raamat on parem kui nõder pea, pornograafia on parem kui seks.
Kiri toob võidu.
Kiri võimaldab mõtete ja väärtushinnangute levimise ja säilitamise "üle aegade".
Kirjatähes kantav teave on kiirelt tirazeeritav mistahes masstaapides.
Kiri liitis Lääne maailma, liitis suure Hiina.
Kiri võimaldas monoteistliku religiooni levimise pärast Moosest.
Kiri võimaldas igapäevaelus märkamatute universaalsete seaduste avastamise tarkade ja järjekindlate poolt ja levimise kõigile kirjaoskajatele kasutamiseks. TEADUS!.
Kiri võimaldas tsivilisatsiooni.
Kiri toob kaotuse
Aju oluliseks tööprintsiibiks on energia kokkuhoid. Aju eelistab maailma tunnetamisel igal võimalusel kodeeritud poolprodukti ja jätab tahaplaanile "vaevarikka" isiklike meeltega uurimise.
Kiri põhjustas inimese võõrandumise loodusest
Kiri tõrjus tahaplaanile inimeste sensoorsete võimete arengu. Lapsed eelistavad selgeid multfilme segastele mängulugudele ja püüavad hiilida mööda loomulikust elu osalusvaatlusest. Praegused põlved tunnevad loomi, linde, taimi siltide järgi, mis pildi all.
Kiri põhjustas FULL WORLD olukorra, tsivilisatsiooni plahvatusliku arengukiiruse ja paljude hinnangul seisab ees inimese lõpp maa peal.
Kõnelemiseusk
Kõnelemine loomuliku loodusliku kommunikatsiooni mõttes - toimub näost näkku ja sarnaneb ürgse kirjatarkuse eelse loodusrahvaste kõnelemisega. Aga meie käsitluses saab kõnelemise intensiivsust ja infotihedust ning mõtet sünnitavat väge oluliselt tõsta - loodusrahvaste juures ettetulevaga võrreldes. (Seda on alguses osutatud Talgujate praktikas palju kordi kogetud).
Eeldatakse, et väekõneluses osalejad kasutavad ainult oma loomseid ja inimestelt pärimuslikult saadud vahendeid. Tsiviliseeritud vahendid nagu välised infokandjad - tekstid, raamatud, uued IT vahendid - tohib abiks kasutada väga mõõdukal ja targal doseerimisel. Vällismälu kasutamine on lubatud "kaljujooniste tasemel". Väekõnelemise korraldamisel kasutatakse inimaju loomulikule tööle omaseid tingimusi:
• osalejate hulk kooskõlas Dunbari[2] arvude reaga;
• protsessi dünaamika ja rütm vastavalt rühmadünaamika seaduspärasustele;
• juures on metodoloogiline saatmine, pidepunktide täheldamine (refleksioon), org-tegevus.
• Hädavajalik on, et lõviosa sellisest aktiivsusest toimuks praktiliselt ja piisavas mahus, nii et paljudel osalejatel jõuaksid tekkida uued närviseosed, elukorras uued käitumistavad.
Tugitoolisport, arvutimäng, tekstide laikimine või levitamine silmast-silma suhtluse teemal on väga nigel vahend. Enesepettus.
Kaupo Vipp "Lokaalravitsuse" vaimus on Renessanss2 arenguks vajalik elukorralduse põimsusastme vähendamine - väikesteks Robin Dunbari osutatud arvukusega kogukondadeks, kus autarkiliselt elatakse.
On arvatud, et autarkiliste asustusüksusteni lihtsustumine toimub niikui-nii.
Ma usun ka, et toimub. Ainult selleni jõudmiseks kulub miinimum 3 põlve, (aga võibolla 30 põlve), läbida tuleb väga pingeline (verine) õppimisaeg ja selle "harjutamise" hulluses hävitavad harjutajad üsna tõenäoliselt üksteise üldse.
Me oleme kõik üles kasvanud raamatuusu kommunikatsioonides, tugitoolispordi vaimus. Me ei oska, ei tavatse näost näkku suhelda isegi enam Vargamäe litside meeste primitiivsel viisil. Mis siis veel rääkida olukorrast, kui probleem on nats keerulisem kui kruntide vahel kraavis vee juhtimine. Me jätkame kommunikatsiooni EMPTY WORLD harjumuste kohaselt - üleüldine tugitoolisport ja liivakasti kindralite mäng.
"Lokaalravitsuses" osutatud inimesemõõtu kogukonnad FULL WORLD olukorras saavad võimalikuks, kui piisavalt palju inimesi omandavad taas oskuse inimesemõõtu olukorras suhelda. Rohkem kui "omandavad taas" - loomulikku, ilma võimenditeta suhtlus kogemust on vaja ületada tihendatud mõtte või väekunsti tasemel.
Nimetatud kahe kultuuri eristuse ja koostöö kohta kokkuvõtvalt:
-headusega tuleb töötada silmast silma, näost näkku;
-võrdsusega ja universaalsuega tuleb töötada universaalsetes, globaalsetes või universumaalsetes massiivides;
-need kaks peavad suutma pidada läbirääkimisi, ei saa kustutada või välistada teist.
Midagi konkreetset.
Kõige lihtsam on kujutada ette eluterve inimesemõõtu tulevikuarendust hariduskorralduses.
Vladimir Volovik[3] on kirjutanud pika artikli, kuidas õpetaja ja laps saaksid üksteise siseilmu külastades üksteist vastastikku uurida ja koos areneda.
Paar lõiku:
"... laps on nagu teise, meist kõrgemalt arenenud tsivilisatsiooni saadik, tulnukas tulevikust, sattudes minevikku , uurib meid nagu Mikluhho-Maklai uuris paapualasi. Ta elab meie keskel, õpib meie keelt, meie müüte, meie majandust. Ja meie, paapualased, võime kui tahes väge mõelda, et meie õpetame teda. Aga tegelikult uurib ta meid ja seejuures õpib meilt ka ise."
........
"...rändur, mediaator ja stalker on üks tähtsaim sisemine roll kaasaegsel euroopa inimesel, nagu ka kogu Euroopa maailma jaoks tervikuna. Ja me oleme liiga uudishimulikud, et kulutada kogu elu endas kaevamisele. Mediaator pöördub mõlemasse maailma. Ta läheb ära ja tuleb tagasi. Ja ma pean väärtuslikuks mõlemaid suundi. Vastupidi, ma olen kohanud liigagi palju inimesi, kes kogu oma jõu kulutasid enesearengule, vaadates seda nagu ühe või teise töö eeltingimust. See on väga kurb pilt, mis on seotud pedagoogikaga, kuna siin tõukab enese arendamine elu ja eneseaktualiseerimise pärastiseks, aga see on üks peamisi pedagoogilisi "lollitamisi".
Renessans2 = piki ja põikitriibud kokku.
Voloviki visioonis arendatakse ränduri metafoori, kes erinevate ilmade vahel reisides annab endale aru, millises maailmas ta parasjagu on, millises keeles ja loogikas kus tuleb suhelda, areneda.
Minule tundub veel ilmekam kahe (või rohkema) loogikaga triipudest muster, lõimitus.
Eesseisev Renessans2 on seletatav kahe komponendi mustrina, milles lõimuvad:
1) praeguse võõrandunud tsivilisatsiooni saavutused. (Raamatuusk)
2)paradiisiaia-aegse loomuliku, ilma füüsiliste ja mentaalsete võimenditeta elu. (Kõnelemiseusk)
See kahe kultuuri kokkusobitamine peaks toimuma kaunis sarnaselt, nagu kujunes 15. sajandil alanud renessansi ja valgustuse puhul. Tookord valitses Kristlik monoteism. Otsivad haritlased alustasid piibliseletuste kõrvale Kristuse eelse Kreeka tarkade - Aristotelese ja teiste temaaegsete tarkuse ning kunsti toomist. Tookord toimus antiikajast tarkuse toomine ja arenemine üsna aeglaselt ning puudutas esialgu küllalt väikest osa elanikonnast. 1505. a. hakkas Aldus Manitus[4] oma sõpruskonnaga välja andma Kreeka tekste odavates trükiväljaanetes ja edasi järk järgult hakkas arenema kiirenevas tempos, kuni 19. saj lõpus hakati Euroopas märkama, et üle piiri hakkab tsiviliseeritus kasvama....
Renessans1 polnud "uus luud", monoteistlik ristiusk kandis mingit osa vanast rollist edasi, ainult tõmbus koomale järk järgult. Kirikul on paljude inimeste jaoks tähtsus tänini.
Seega
Renessans pole uue luua taktika - üsan palju suure pildi universaalsest loogikast jääb püsima.
See pole samuti mingi segu - ei liha ega kala.
See on selgepiiriline
muster
SUURE MEIE
ja
väikeste meiede
põimitusest.
Maailmas toimides inimene liigub (reisib - Voloviki sõnul) nende loogikate vahel. Pidada silmas, et "igas kirikus kehtib oma pühakiri".
Minu triibulipu metafooris - universaalse loogika värvid on horisontaaltriibus ja inimeselähedase umweldi triibud on kootud sinna sisse vertikaalselt.
Ennemuistsest erinev on see, et inimeselähedane umwelt on mõned põlved tagasi tegelikult hävinud. Sellest on järel ainud jäljed muuseumides, raamatutes, tugitoolispordis.
Inimeste silmast-silma elutava on tarvis peaaegu nullist taastada, ja kosutada....
Üks asi on siin SUURE MEIE kihis, millest esialgu ei taha valjuhäälselt kuulutada.
Ma osutan selle delikaatse asja puhul väliseestlase Ilmar Tammelo 1982. ilmutatud ridadele:
"Armastusekäsk, mida me peame järgima tänapäeval, ulatub meist ajaliselt väga kaugele lahutatuteni. Eetiliselt usutav humanitarism tänapäeval peab loomulikult hõlmama meie kultuurilist pärandit. Too tuleb aga veelkord üle vaadata, anda talle hinnang. Selle käigus saame me aru, et meil tuleb ta mitmes mõttes ületada. See osutub paratamatuks teaduse ja tehnika progressi suhtes koos kõigi tema võlude ja valudega, sest ta on loonud täiesti uue inimliku situatsiooni ning tekitanud täiesti uued raskused. On selge, et mineviku suured mõtlejad, niisamuti meie riikide põhikordade loojad, religioonide rajajad ja teaduse pioneenrid, kes panid aluse traditsioonilisele humanitarismile, ei näinud ega saanudki ette näha probleeme, mis on inimkonna ees täna. Nende poliitiline, moraalne ja õiguslik Valgustus ei suuda meid meie hädas aidata. Sellest ei jätku, et hoida ära tulevaste põlvkondade võib-olla veelgi suurem häda. Nii ootame me paratamatult vajaliku uue Valgustuse eestkõnelejailt, et nad suudaksid ületada ajaloolise pärandi ja konstrueerida selle uue Valgustuse. Mind teeb sügavalt murelikuks ettevõtlikkuse puudumine. Samuti see, et puuduvad plaanid poliitiliseks, moraalseks ja õiguslikuks toimimiseks. Dogmaatilised ideoloogiad, millega kaasneb piiratus ja teatud mõttes religioosse dogmatismi haridusvaenulikkus, ei lase meil vabaneda minevikust. Nad takistavad meid esinemast mõistuse advokaatidena. Nad võtavad meilt julguse seista silmitsi tänapäeva ja tuleviku väljakutsetega. [5]
Eks ta ole...
xxxxxxxxxxxxxxxxxxx
[1] Eestis oli 80-90. a. mõttetalgute praktikasse reflekteerimisvõime tasemel haaratud umbes 50 inimest,http://talgujad.forum.co.ee/t48-talgugrupp Jooksvalt osalejaid võis olla mitu tuhat.
Venelastel oli põhimõtteliselt sarnaseid aktiviste umbes 250. https://www.fondgp.ru/old/gp/personalia%3Ffull=1.html
Lühidalt on juttu siin blogis https://mullitus.blogspot.com/2019/07/mina2.html
p2."Minagi olin arkadia teel". Kirjutan varsti Talgujate mullist pikemalt .
[2] https://et.wikipedia.org/wiki/Dunbari_arv
[3] Ukrainas elava Vladimir Voloviki artikkel "Šamaanitrumm. Pedagoogika paljastamine."
http://exinimene.blogspot.com/2013/02/hariduse-arengu-pohilised-suunad.html
[4] https://en.wikipedia.org/wiki/Aldus_Manutius
[5] Ilmar Tammelo. Õiglus ja hool. Ilmamaa 2001., lk.24.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar