Ukrainlaisi pilt

 Mul oll plaan siin panda kirjä viis valgustusvaimu ehitäjät, kiä omma täütmän tellingitega viimäst viirt “inemise seen avastõt jumala suuurusõn mustan mulgun.” Oll mõtō nimetädä viiendäs illaskine ukrainlaisi «Новая архитектура человечества.» (2021). Ku jõudsõ kijäpandmiseni, naksi kahtlõma - ku häste ma toimõ tulõ. Kuigi ma arva hinnäst tundvat taa teksti tagamaid peris sügävält, 12 tegijä seest Levintovit ka isiklikult, sõs võru keeli seletäden või must saia essütäjä. Selle, et keele mäng om ukrainlaisil väega korgõ, nä tarvitasõ vinne kiilt tulõvigu sõnnu ja viguridega. Ma arva, mullõ esi jõud sääne kiil peräle. A tõlkmine eesti vai võro kiilde tulõ mul puust ja kirvõga. Kas võimalik lugõja mõist hinnäst mõtõlda selgembäle tulõvigu kiili sisse? Tulõvigu mustride sisse?

Mul püsüs meelen, et aastanummõr om 2025. Ma tiiä, et ma saa ei siin olla määnegi tarkusõ vahejaam. Usu, et võimalik lugõja om ka nipallu tark, et ku seo tekst tälle ei putu, sõs seo tälle ette ei jääki.  Vai pand aigsalõ käest är. Aga ku putus, sõs lugõ sedä viimätse ao viisi - sugidõn ja võimõndadõn sündsit kotussit - Google, Bingi vai muu vajaliku riistaga. Parlatsõl aol om tan tõlkmise jaos udujõnks muiduki ka slaavlaisi sõa peräst, taa haigõ kotus või jäiä segämä viil aastis.

Tegejide siän om tan ukrainlaisil  mitu arhitekti, toda mõttõviisi usu uma ulli pääga hädäperäst arvu saavat. Julgus kaos naidõ tegejide poeessia mängu peräst - naa slaavi põhjaga vanameistreq tunnistasõ umas põhikeeles poeesiat. Seeniolõmada tuõvikumustri, seeniolõmada slaavi synnuga - ma piäs nakkama tõlkma. Kuvõrra võro keeli tulõvadsõst mõtõldas vai kynõldas? “Seo raha iist ma joht säänest jahti ette nakka ei võtma!” - nigu misso-miis ütel. 

Tammelo-jutu lõpun sai joba nimmätüs naidõ ukrainlaisi tulõvikuarhitektuurist sääne ühendüs: «человек»=«всечеловечество». Sändse ärseletämine kujunõs  parla pikäs egan keelen. Kas tulõvikun saa hindästmõistõtavas?

Võru vaimu jaos om oluline ukrainlaisi tulõvikuarhitektuurin kinnitüs, et tulõvadsõ alustus sünnüs väiksin grupõn. Nafta ja ravva pääl copy/paste taktin kasujat tenoloogiat ja majandust kandva miljoni ahvi, aga eka vahtsõt mustrimuutust kand kümmekond kokkupandut pääd.

Naidõ mõttide ja kahtluisi peräst pöörä ma sugupõlvõ võrra  noorõmbide manu. Suvõl 2024 lövvi üte raamadu, kon sõnnuga seletüs tulõviku teemal om ant parembalõ  ku Štsedrovitski, Maslow ja Tammelol ja näidebseletäjil seeni õnõstunu. Steven Kotler (s.1967) ja Jamie Wheal  (s.197(1?)) omma 2017 saanu valmis paksu 319 lk raamadu, miä 2024 ilmu eesti keeli päälkiräga “Tulevargil”. Taan raamatun om seletädü kui ahvitarkusõ mant om võimalik jõuda peris inemise ilmamuutmisõ tarkusõ olõkilõ - nigu vastus Tootseni ja Mällo iroonialõ. Nisama om tan juhatus, kuimuudu olõs võimalik säädi ODI mängu müsteeriumi püsümine, millest mitusada veterani üle ilma viil arutasõ ja unistasõ. Nisama om tan juhatus, kuimuudu Maslow eupsüche ja Tammelo intertemporaalnõ õiglus om võimalik.

Tallõ raamadu edimäne päätükk algas, kuimuudu psüühika muutmise tarkust tarvitadas USA merejalaväe eriüksustõn ja lätt edesi - kuimuudu tallõ tarkusõga Google firma maailma ärvõitsõ. Raamadu lõpun edesisuunamise nimekirän om 377 kotust palluside pikki kommentaarõga.

Vähämbält kats rita om tan raamatun kirämeistre muudu geniaalsõt, kats vällälöüdmist. Edimäne om tegelt üts sõna - päälkiri - “Tulevargil”. Seo om otsapiten Prometeusõ tulõvargusõ müüt. Raamatin om Prometeuse tulõ “liigutamine” jumalide mant inemiisi kätte üts paari leheküle pikkunõ muinasjutt. Maaimaloon om ta inemise edimäne ja kõgõ tähtsämb leiutus, tallõ algus oll kavva inne keele ja tävve mõistusõ tulõkit, tan loon oll väega pallo järkõ ja pikkus ligi sada tuhat põlvõ, pallu miljonit esivanõmbit. Taa päälkiri ütles,  et seo teema om läbi aigõ kõgõ korgõmb “raketitiidüs”, tõisist kavvõl iinpuul jalgupääl olõk ja minek. Aoviidüsse vai copy/pastega olõ ei siin asja. Panõ kõrras kirjä päälkirä-sildi, minka 100 aasta joosul tarkusō müsteeriumi om kutsut: Hessel oll “Klaaspärlimäng”, Štsedrovitskil oll ”Mäng”, Ruttasõl oll “Mõttõtalgu”, Kotleril&Whealil nüüd viimäte “Tulõvargil”. Viimäne kutsõ - tulõvargile minekis om õks kõgõ vägevämb. Ekaütte nii ei kutsu, egaüts nii mõtlõgi ei. Üte söögivahega, eski paariga taad ei tii. 

lk 66. om niiviisi: “…inemiisi loomingulõ oppamisest olõ ei kunagi eriti asja saanu. Tan om ka peris lihtnõ põhjus: mi tahami opada mõistmist, a tegeligult piäs püüdmä opada meelesaisu.” Om vahe? Meelesaisu sisse ei vii tavassanu kommunikatsioon.

Üts kahtlus om tan, kõgõ häädüse man - ütsi kaasi vahelõ om kirutõt liiast pallu. Kats jaku võinu olla, edimäne tegevüsemüsteerium ja meditatsioon, tõõnõ elektrilainide ja rohtõga meele mõotamine. Kuigi äijjukeemiat seletädäs nail neläl küländ üte mustriga, sõs viimätse katõ mant või pelädä ka halva. Ütsi kaasi vaihõl  tüküse naa kats puult segi minemä.